Ettelugemisel osalevad professionaalsed näitlejad, aga ka sõjavastased ajakirjanikud ja avaliku elu tegelased - Dima ZICER, Elmo NÜGANEN, Artemi TROITSKI, Tatiana FELGENGAUER, Evgeny FEDOROV (Tequilajazzzi), Natalja DÕMTŠENKO, Viktor MARVIN, Artjem GAREJEV, Kirill Havanski
Ürituse unikaalsus on selles, et taoline ettelugemine toimub vaid korra. Selline osalejate koosseis ei kogune enam kunagi ei Tallinnas ega üheski teises linnas ega riigis.
Selle näidendi ettelugemised on toimunud suure eduga Prahas, Riias, Vilniuses, Budvas, San Franciscos, Barcelonas, Berliinis ja teistes linnades. Ettelugemistel on osalenud - Aleksandr Filippenko, Maksim Suhhanov, Viktor Šenderovitš, Monetotška, Jevgeni Kiselev, Olga Romanova, Aleksandr Morozov, Mihhail Borzõkin, Anna Mongait, Anton Dolin, Tatjana Lazareva, Nikita Kukuškin, Aleksandr Delfinov, Victoria Ivleva, Varvara Šmõkova, Aleksander Feklistov jt.
On saanud üha selgemaks, et Stalin mitte lihtsalt ei surnud, vaid avaldab siiani tugevat mõju Venemaa sotsiaalsele ja poliitilisele olukorrale ning seda mitte ainult seal. Näidendi põhjal korraldatud heategevuslike ettelugemiste ja etenduste sari on meie katse ühiste jõupingutustega ta lõpuks maha matta, näidata kunstiliste vahenditega putinismi ja stalinismi suhet ning toetada sealjuures ka rahaliselt Ukrainat.
Traagiline farss „Kuidas me matsime Stalinit” on peen, kuid sügav totalitarismivastane avaldus, mida tänapäeva tingimustes võib lugeda ereda sõjavastase kunstimanifestina. Näidend on tõlgitud kaheksasse keelde. Kõik ettelugemised ja etendused on läinud täissaalidele.
Tragifarss võimaldab meil jälgida, millisel moel stalinism tänapäeva inimese hinge poeb. Sellisele küsimusele vastust otsides on võimatu jääda ainult tõsidusse. Seetõttu pole traagiline farss mitte ainult asjakohane ja jube, vaid ka ülimalt naljakas.
Lugu ise on järgmine: üks suur vene teater otsustab lavastada julge näidendi Stalinist. Rollid on jaotatud, dekoratsioonid paigaldatud ja eelesietendus meediale on planeeritud. Juhtus aga nii, et Vene Föderatsiooni president osutus etenduse nähtamatuks pealtvaatajaks. Abi kaudu teatas ta, et on huvitav on vaadata, kuidas nad kavatsevad tema eelkäijat näidata. Presidendile ei meeldinud see, mida ta nägi, ja teatritrupp hakkab lavastust piinarikkalt ümber tegema, et meeldida mineviku ja oleviku valitsejatele...
See on näidend inimpsüühika kriminaalsest plastilisusest, valmisolekust teatud tingimustel taastoota totalitaarse mineviku ohtlikumaid tavasid, mis pole kuhugi kadunud - see võtab enda valdusse oleviku ja kavatseb saada tulevikuks…Lavastus näitab, kui kergesti võib inimesest saada türann ja kui kuulekalt ümbritsev keskkond selles kaasa aitab.
Kogu tulu – nagu ka eelmistel lugemistel – kasutatakse Ukrainale humanitaarabi ostmiseks.
